Vargamäel saunikute elumaja trepil istudes on lihtsam mõista, miks Tammsaare looming just siin juurdus. Linnulaul täidab kevadist õhku, tuul liigub üle väljamäe, kaugemalt kostab külla saabunud kooliõpilastele omane kõnemüdin ning aeg näib kulgevat omas rütmis. Selsamal lävepakul vesteldes muuseumi juhi Reelika Räimega otsime, mis on Vargamäel saja aastaga muutunud ja mis jäänud samaks.
Muutunud on maastik, kuid mitte inimesed. Linnulaul kõlab siin samamoodi nagu Krõõda ajal ning Andrese ja Pearu kangekaelsust kohtab Eestis tänagi. „Tõe ja õiguse“ lugejale tuttav Vargamäe muutub Tammsaare-Põhja talus päris kohaks. Külastaja saab astuda keskkonda, kus sündis „Tõe ja õiguse“ lugu ning mille inimesed, maastikud ja elukorraldus õhutasid Tammsaaret kirjutama teost, mis kõnetab eestlasi tänaseni. Tüvitekst.
Vargamäe on paik, kus kirjandus ei püsi pelgalt raamatus. Igal muuseumikülastajal on oma ettekujutus „Tõest ja õigusest“. Vanemad põlvkonnad on enamasti romaani lugenud, nooremad on ehk näinud filmi. Mõni pole kumbagi teinud. Ometi on Andrese, Pearu ja Krõõda nimed tuttavad peaaegu kõigile.
Igaüks leiab romaanist oma. Huvitaval kombel puudutavad eri põlvkondi raamatus erinevad teemad. Kui vanemad külastajad arutlevad sageli Andrese ja Pearu vastasseisu üle, siis noored elavad kaasa hoopis Krõõdale. Tema raske saatus, vastupidavus ja hoolivus mõjuvad tänapäevalgi ootamatult lähedasena. Noorem põlvkond on ka järeleandmatu loomade kohtlemise osas. Andrese ja Pearu vägikaikavedu vaatavad nemad aga sageli huumoriga.
Vargamäe pole ammu enam ainult rehealune ja vanad esemed vitriinis. Oluline osa muuseumist on ümbritsev maastik. Mäluasutus Vargamäel on läinud kuulamist harrastava generatsiooniga kaasa. Väljamäel kulgeja saab valida kuue erineva kirjandusraja vahel, kus saab telefonirakenduse abil kuulata nii Tammsaare originaalloomingut, „Tõe ja õiguse“ kaasaegseid tõlgendusi kui ka kirjandusteaduslikku sügavust ja koduloolist tausta. Tekste loevad näitlejad ja autorid ise ning iga külastaja saab Vargamäed kogeda omas tempos. Rajal liiguvad lood kaasa ka erinevates keeltes, et osa saaksid nii kohalikud kui kaugemalt tulijad.
Sajandiga on muutunud ka keel. Sõnad nagu kosjad, varrud, ait või sahver vajavad noorematele külastajatele sageli selgitamist. Veel keerulisem on mõista maailma, kus kevadel võis toit lihtsalt otsa saada. Seetõttu on muutunud giiditöö muuseumis justkui tõlketööks. Hiljuti on ilmunud ka kommenteeritud „Tõe ja õiguse“ väljaanne, mis aitab avada ajastu mõisteid ja tausta. Klassika võlu peitub aga selles, et kuigi sõnad muutuvad, jäävad inimesed oma rõõmude, murede ja unistustega ikka samaks.
Tammsaare looming inspireerib jätkuvalt teatritegijaid ning suviti jõuavad Vargamäele etendused, mis toovad tuntud tegelased tagasi nende päris koju. Eesti suveteatripublikule on raske ette kujutada ehedamat mängupaika kui maastik, kust kogu lugu kunagi alguse sai.
Muuseumirahva sõnul mõistab Vargamäed kõige paremini novembris. Kui taevas on madal, päev lühike ja saapad porised, saab selgeks, millistes oludes elasid Andrese ja Krõõda põlvkond. Vargamäe ei ole ainult ilus vaade. See on kogemus.
A. H. Tammsaare muuseum Vargamäel ootab külastajaid maist septembri lõpuni teisipäevast pühapäevani kell 11–18 ning oktoobrist aprilli lõpuni kolmapäevast pühapäevani kell 10–15.
Vargamäel muutub „Tõde ja õigus“ raamatust isiklikuks kogemuseks. Siin saab kõndida samadel radadel, kuulata tegelaste mõtisklusi ja mõelda mõtteid, mis on saatnud eestlasi juba üle saja aasta. Tule ja avasta Vargamäe omas tempos.
Kirjutas Piret Sihver, pildistas Silver Köster.
Esmakordselt avaldatud visitjarve.ee lehel.
JAP piirkonna turunduskampaania on toetatud koostööprojekti „Piirkondade väärtus kasvab koostöös“ raames. Nimetatud koostööprojekti kaasrahastab Euroopa Liit.
