9. septembril jõudis Järvamaale Peipsi-Alutaguse Koostöökoja LEADER-tegevusrühma õppereis.
Järva Arengu Partnerid aitas kokku panna õppereisi JAPi piirkonna programmi ning ühe päeva jooksul külastati Orina mõisa, Hobukooli parki, Kilplaste teemaparki ja Källomäe Veinikoda.
Oli sisukas, lõbus ja üllatusi täis päev. Huvitav oli vaadata oma piirkonda seekord külaliste pilgu läbi.
Kõiki nelja külastuskohta ühendab ka üks oluline märksõna – LEADER. Tegemist on väga erinevate ettevõtmistega, kuid igaühe arengusse on oma panuse andnud või annab Järva Arengu Partnerite kaudu saadud LEADER-toetus.
Orina mõisas ärkas vana õppeklass ellu
Päeva alustasime Järva-Jaanis Orina mõisas, kus meie võõrustajaks oli Lenno Põder. Üsna kiiresti sai selgeks, et tegemist ei tule tavapärase mõisatuuriga.
Orina vana traktoristide õppeklass viis meid tagasi aega, mil põllumajandusse jõudsid uued ja võimsad masinad ning koos nendega tuli välja mõelda ka uusi viise inimeste õpetamiseks. Selle loo keskmes on Helmut Vajakas, kelle eestvedamisel kujunes Orina õppeklass omas ajas erakordselt uuenduslikuks.
Õppimine ei tähendanud siin ainult kuiva teooriat. Kasutusele võeti teater, muusika ja film ning õppetehnika ise oli leidlikult üles ehitatud. Kõige efektsem näide sellest on tänaseni töötav pöördlava õppemootoritega.
Vahva on lugu ka sellest, kuidas Lenno leidis aastaid hiljem tagaruumist kapitäie vanu filmirulle. Üht neist vaadates selgus ootamatult, et vana õppefilm oligi kunagi filmitud sealsamas Orina õppeklassis.
Lenno jutustuses põimuvad tehnika, ajalugu ja mõnus huumor. Meie enda kuuldust sobib hästi näiteks lugu „traktori viiest rattast“, kus kõige tähtsamaks „rattaks“ osutus lõpuks rooli taga olev traktorist. Omaette elamus on juba õppeklassi tehnika – nupud, liikuvad seadmed ja muud oma aja kohta uskumatult nutikad lahendused.
Lenno juttu kuulates ei saanud lõpuks enam päris täpselt arugi, kus lõppes tõsilugu ja algas nali – kas kõrval asunud piimatööstusest tuli majja tõesti soe piim, mis siin oma soojuse ära andis ja siis jahtununa tagasi läks?
Orina loos on ka üks tõsisem ja väga oluline peatükk. Kui aastaid tagasi tekkis plaan vana õppeklass likvideerida ja ruumid tühjaks teha, astusid kohalikud inimesed sellele vastu. Väärtust, mida kõrvalt tulija ei pruukinud näha, oskas kogukond hinnata. Nii säiliski eriline õppeklass tänaseni.
Praeguseks ei ole Orina sugugi ainult mälestus kunagisest ajast. Siin korraldatakse jätkuvalt koolitusi ning Lenno sõnul on tänavu jõudnud Orinasse juba umbes 3500 külastajat.
Juba esimene peatus tekitas külalistes parajalt elevust. Peipsi-Alutaguse Koostöökoja tegevjuhi Lii Roosa sõnul lõi Orina mõis heas mõttes pea sassi – uskumatu koht ja alles õppereisi esimene peatus.
Hobukooli park – ligi 20 aastat ühe paiga kujunemist
Teine peatus viis meid Hobukooli parki, mille lugu on tihedalt seotud Hele ja Sven Alustega.
Kui pere ligi paarkümmend aastat tagasi siia jõudis, polnud suuremat osa sellest, mida praegu näeme, veel olemaski. Enne päriselt ehitama asumist käidi umbes aasta jooksul eri aastaaegadel kohapeal – telgiti, koristati puude alt oksi, tehti lastele kiik ning vaadati ja tunnetati, milline see paik eri aastaaegadel on.
Tänaseks on Hobukooli park arenenud väga mitmekülgseks. Hele Aluste tegevus on seotud hobuste, nõustamise ja teraapiaga, Sven Aluste põhivaldkonnaks on aga loodusehitus ja selle õpetamine.
Pikka aega tegeleti Hobukoolis rehabilitatsioonisüsteemi kaudu laste, noorte ja täiskasvanutega, kellel olid erinevad erivajadused. Tänaseks on inimeste ring palju laiem. Siia jõuavad ka inimesed, kes soovivad hobuste toel tegeleda ärevuse, trauma või mõne muu elus ette tulnud takistusega, samuti väikesed meeskonnad ja grupid.
Suure osa meie külaskäigust haaras enda alla aga loodusehitus ja küsimusi jagus.
Sven rääkis põhupakkidest seintest, savi- ja lubikrohvist, niiskuse liikumisest, maja asukoha mõjust materjalivalikule ning sellest, kuidas loodusehitus on jõudnud tänapäevase moodulehituse põhimõteteni.
Näiteks saab põhupakkidega puitkarkass-seina elemendid töökojas ette valmistada ja seejärel kiiresti püsti panna. Hobukoolis pandi ühe hoone ettevalmistatud seinaelemendid paika ühe päevaga.
Samas pole loodusehituses üht retsepti, mis sobiks igale majale. Lagedal põlluserval tuule ja vihma käes olevale hoonele võib savikrohvi asemel olla mõistlikum teha laudvooder. Oluline on mõista materjale, hoone asukohta ja seda, kuidas kogu konstruktsioon toimib.
Hobukooli pargi arengusse on LEADER andnud panuse juba pikalt. Toetust on saadud nii Hobuhall Equilibre keskuse kui ka õppe- ja teraapiapargi arendamiseks. See näitab hästi, kuidas üks koht ei sünni ühe projektiga, vaid areneb samm-sammult koos inimeste, ideede ja uute vajadustega.
JAPi tegevjuht Krista Kõiv meenutab Hobukooli peatust rõõmsalt: „Igal õppereisil on oma ajakava, aga Hobukooli pargis juhtus nii, et küsimusi oli palju ja aeg muudkui läks. Ühel hetkel märkasin, et tegelikult peaksime juba järgmises külastuskohas olema. Läksin uurima, kui kaugel programmiga ollakse, aga selle asemel oli alanud hoopis ratsutamine! Hiljem pilte vaadates selgus, et Esna kant oli olnud ka suurepärane koht grupipildi tegemiseks.“
Ja ega Hobukoolis ainult hobused tähelepanu saanud, oma osa võtsid ka eeslid.
Kilplaste juures sai „koostöös on jõud“ päris otsese tähenduse
Järgmisena ootas meid Kilplaste teemapark, kus võttis külalised vastu Kilplaste Koja perenaine Helena Siiroja.
Siin muutus õppereis kohe märksa lustilisemaks. Loomulikult tuli proovida kilplaste kepihobuseid. Alguses ei tahtnud ratsutamine ehk kõigil päris vedu võtta, aga peagi kappas kepihobustel ringi juba päris mitu meie külalist.
Omajagu põnevust pakkusid ka mitme inimese suusad. Nendega liikuma saamiseks ei piisa sellest, kui igaüks ise tubli on – kogu seltskond peab ühes rütmis tegutsema. Nii sai JAPi tunnuslause „Koostöös on jõud!“ Kilplaste juures päris otsese tähenduse.
Kilplaste Nõukojas rääkis Helena meile kilplaste lugusid ning saime teada, miks majal on „aken“. Nõukoda tuli kilplaste tarkuse järgi ehitada muidugi ilma akendeta – muidu võib ju hea nõu aknast välja lennata! Aga euronõuded nägid akna siiski ette ja nii tehtigi see katusesse. Sellest sai “Aken Euroopasse”.
Nõukoja teisel korrusel sai aga nutikusest juba põhjalikuma ülevaate. Leiutiste joonistusnäitusel leidus näiteks isiklik piksekaitse, lähikõne telefon ja kahekäe kinnas. Ja kui tavaliselt kasutatakse generaatorit elektri saamiseks siis, kui elektrit pole, siis kilplastel on loomulikult olemas ka elektrimootoriga generaator.
Nalja ja lusti taga on aga aastatepikkune järjekindel arendustöö. Kilplaste Koda ja teemapark on saanud LEADER-toetust eri aegadel väga erinevateks arendusteks, näiteks köögi ja õpitubade täiendamisest kuni uute teenuste, majutusvõimaluste ja mitmekeelsete audiogiidideni.
Kilplaste puhul on huumor, kohalikud lood, ühised tegevused ja leidlikkus vormitud terviklikuks külastuselamuseks. Väga äge koht ja koht, kus on peaaegu võimatu jääda lihtsalt kõrvaltvaatajaks.
JAPi piirkonna päevale pani punkti Källomäe Veinikoda
Meie piirkonna viimaseks peatuseks oli Källomäe Veinikoda, kus külalisi võõrustasid peremees ja veinimeister Margus Olesk ning perenaine ja moosimeister Jana Olesk.
Kui hommikul alustasime ajaloolisest traktoristide õppeklassist ning päeva jooksul jõudsime hobuste, loodusehituse ja kilplaste maailma, siis Källomäel rääkisime juba kohalikust toorainest, tootearendusest ja sellest, kuidas sünnivad ühe väikese maaettevõtte tooted.
Margus rääkis veinimeistri tööst ja sellest, kui palju on hea tulemuse taga katsetamist, õppimist ja kogemusi. Jana tegemiste juurde kuuluvad aga moosid ning omaette vahva lugu on seotud Koigi moosikonkursiga, mis aitas omal ajal ka moosimeistri tegemistele hoogu anda.
Källomäel ongi huvitav näha, kuidas ühe pere ettevõtmises on oma roll nii veinil, moosidel kui ka kohaliku tooraine väärindamisel. Väikese tootja jaoks tähendab uue toote sünd sageli väga palju katsetamist ja alles siis jõuab purki või pudelisse see maitse, mida külaline lõpuks proovida ja osta saab.
Källomäel lõppes Peipsi-Alutaguse Koostöökoja Järvamaa õppereisi JAPi piirkonna osa. Sealt jätkus külaliste teekond juba Lõuna-Järvamaa Koostöökogu piirkonnas ning ööbima suunduti Toosikannu Puhkekeskusesse.
Neli erinevat lugu, üks ühine joon
Ühe päeva sisse mahtus üllatavalt palju: vana tehnika ja selle säilitamine, kogukonna mälu, hobused ja teraapia, loodusehitus, turism, meelelahutus, kohalik toit ja maaettevõtlus.
Esmapilgul pole Orina mõisal, Hobukooli pargil, Kilplaste teemapargil ja Källomäe Veinikojal justkui kuigi palju ühist. Aga kõigi nende taga on inimesed, kellel on olnud idee ja tahtmine seda järjekindlalt edasi arendada. Ning kõigi nende arenguteel on ühel või teisel hetkel olnud abiks või on praegu abiks LEADER.
Sellised õppereisid tuletavad hästi meelde, et LEADER ei tähenda ainult toetatud investeeringut või projekti. Selle taga on kohad, mis arenevad, teenused, mis tekivad, lood, mis säilivad, ettevõtted, mis saavad järgmise sammu teha ja eelkõige inimesed, kes seda kõike ellu viivad.
Suur aitäh Peipsi-Alutaguse Koostöökoja rahvale külaskäigu ja hea seltskonna eest ning meie võõrustajatele Lenno Põdrale Orina mõisas, Hele ja Sven Alustele Hobukooli pargis, Helena Siirojale Kilplaste teemapargis ning Jana ja Margus Oleskile Källomäe Veinikojas!
Koostöös on jõud – ja õppereisil saab seda eriti hästi kogeda.
Ja selle reisiloo pani kirja Krista Kõiv.
